Hiiumaa on üks natuke teistsugune maa. Ei ole siin kümneid kirikuid või suuri mõisasid ega ka kilomeetreid kiviaedu külatänavaid ääristamas. On vaid üks Suuremõisa loss, oma ajastu üks ilusamaid Eestimaal. On mõned tuletornid, neist üks on vanemaid Euroopas. Mõni üksik mahajäetud talukoht, põlispuudega ja tarna kasvanud heinamaaga keset metsa. Üksikud detailid endisest mõisast või külast maastikku jäänud.

Hiiumaa loodus on veidi teistsugune. Ei ole siin kümnete meetrite kõrgusi pankrannikuid ega kõrgete metsade ja mägede vahelisi selgeid järvesilmi. Üheks päevaks Hiiumaale tulles, ei leia inimene tihti üles muud kui asfaltteed ja avalikud ujumiskohad. Kuigi Hiiumaal on üle 300 km mereranda, ei ole neid määratud igale silmale avastada. Kuid see, kes on aega endale ja Hiiumaale võtnud, võib leida siit kõikvõimalikke erinevaid rannatüüpe; paarisaja aastaste rannamändidega liivarandadest rooväljadeni välja, erinevaid taimekooslusi põlismetsadest rabamännikuteni. Kiiresti vahelduvatest maastikest, avaratest rannakarjamaadest Lääne-Eesti kõrgemate mägedeni.

Hiiumaa ilm on pisut teistsugune. Talvel jagub lund ainult ilu pärast puudele ja teedele. Selle-eest on suvel vihmaseid ilmasid poole vähem kui mandril ja päikesepaistelisi selle võrra rohkem. Sügis kestab ja kestab nagu nostalgiline mälestus suvest, mille saab kui võluväel tagasi manada, tulles miinuskraadidesse vajunud Põhja-Eestist vaid paari tunni kaugusele.

Hiiumaa ajalugu on natuke teistsugune. Ei ole siin kangelaslikke lahinguid peetud ega ilmaimesid ehitatud. Sellegi poolest võib teadjam inimene siin rohkemgi kui mujal tunda endiste aegade suurust. Kujutades ette, kuidas veel 20 sajandi algupoolel terved poolsaared ja külad, ilma ühegi männita, vaatele avatud olid. Kuidas Kärdlas hiiglaslik kalevivabrik koos töölisasulaga oma elu elas. Kuidas saare randades suuri purjelaevu ehitati ja talveks Orjaku sadamasse paarkümmend suurt purjekat talvituma kogunes.

Inimesedki on siin natuke teistsugused. Hiidlane on läbi sajandite suur rändaja olnud. Enamasti on rännatud välja, paremat elu otsima. Mõnikord ka tagasi tuldud. Kuigi hiidlased on oma seilamistelt pidevalt uuendusi koju toonud ja neid julgelt igapäevaelus kasutanud, on see kõik pigem selleks olnud, et oma elu lihtsamaks teha. Mitte selleks, et rikkaks saada. Mõned tunnustavad hiidlase huumorit millega ta endasse ja teistesse suhtub. Mõned kinnitavad, et Hiiumaa kehva maad harida ja puulaevades merd sõita on alati rängem olnud kui vabrikutööl käia. Igal juhul ei ole hiidlane kuigi suur edu ja raha kummardaja, suutes paarikümne aastaga ära rikkuda ka kõige edumeelsema sisserändaja. Mõnele väga suurest linnast tulijale, mõjub selline eluviis närviravina. Mõnele väiksemast tulijale, teinekord ka närvidele käivana. Põlist hiidlast ei ole tänapäeval enam kõige lihtsam leida veel vähem teda tundma saada.Me oleme tahtnud oma majadki teha natuke teistsugused. Erinevatesse kohtadesse üle saare. Mõne vanamoelisena, mõne moodsana. Mõne väiksena, mõne suurena. Aga et kõigis oleks kodusust ja seda teistsugust hõngu. Et saaksite tulla sellele natuke teistsugusele saarele ja tunda end natuke teistmoodi.